Andrei Bogoljubski

Andrei Bogoljubski (vene keeles Андрей Боголюбский, Андрей I Владимирский; umbes 1111 – 28. juuni või 29. juuni 1174) oli alates 1157. aastast Vladimiri-Suzdali vürst ja Kiievi suurvürst (Vladimiri suurvürst), 1149–1150 ja 1155–1156 Võšgorodi vürst, 1150–1151 Turovi, Pinski ja Dorogobužski vürst.

Elulugu

Andrei Jurjevitš oli Juri Dolgoruki poeg ja järglane Rjurikovitšide soost. Andrei ema oli polovetside vürstitar, khaan Ajepa Ossekevitši tütar. Juri Dolgoruki kuulutas Andrei Kiievi lähedal Võšgorodis vürstiks.

Vladimiri, Rostovi ja Suzdali vürstina

Aastal 1155 lahkus Andrei oma isa tahte vastaselt Võšgorodist ja asus Vladimirisse. Edendades feodaalsuhteid, toetus ta družiinale ning Vladimiri linlastele. Ta oli seotud Rostovi ja Suzdali kaupmeeste ja käsitöölistega.

Pärast isa surma 1157 valis bojaaride ja kaupmeeste kogu Rostovi-Suzdali vürstkonnas Andrei Vladimiri, Rostovi ja Suzdali vürstiks. Algul sai ta toetuda eelkõige bojaaridele. Varsti aga ümbritses vürst end teenistuslastest, osalt isegi mittevabadest koosneva kaaskonnaga. Sellega jättis ta end ühelt poolt ilma bojaaride poolehoiust, teiselt poolt aga sai ta endale rajada ustava ja löögijõulise ametnikkonna.

Vladimiri suurvürstina

Andrei Bogoljubski püüdis ühendada Vene maad oma võimu alla. Alates 1159. aastast püüdis ta allutada Novgorodi oma võimu alla ning mängis Lõuna-Venemaal keerulist sõjalist ja diplomaatilist mängu.

Kui Andrei Bogoljubski isa oli võtnud võimu Kiievis, kaotas Andrei ruttu jälle huvi tolleks ajaks üsna tähtsusetuks muutunud linna vastu. Kuigi ta säilitas suurvürsti tiitli, ei olnud ta Kiievis peaaegu kunagi kohal ning keskendas "kogu Suzdali valitseja" oma võimu oma Rostov-Suzdali vürstkonnale, eelkõige oma uuele pealinnale Vladimirile, mille ta laskis esinduslikult välja ehitada (Uspenski katedraal ning teisi kirikuid ja kloostreid). Linna laiendati tunduvalt ning ümber linna rajati kindlustused. Vladimirist sai Kiievi-Vene uus keskus, Kiiev aga muutus tähtsusetuks, eriti pärast Andrei venna Mstislav Jurjevitši rüüsteretke sinna aastal 1169 Andrei käsul. Mstislavi juhitud väed vallutasid linna ning linn põletati maha, kuid Andrei pöördus tagasi kirdesse. See tegi lõpu Kiievi vürstide valitsemisele. Andrei andis Kiievi osastiseks oma vennale Gleb Jurjevitšile, ise aga võttis Vladimiris endale suurvürsti tiitli. Ta viis Võšgorodist ära Võšgorodi Jumalaema ikooni, mis seejärel sai tuntuks kui Vladimiri Jumalaema.

Vladimiri lähedale ehitati kindlustatud Bogoljubovo loss, mis oli Andrei lemmikresidents. Oma lisanime "Bogoljubski" ongi ta selle koha järgi saanud. Andrei Bogoljubski valitsemise ajal omandas Vladimiri-Suzdali vürstkond märkimisväärse võimu ning oli Vene vürstiriikide seas tugevaim. Andreid peetase Moskva suurvürstiriigi rajajaks.

Vladimiri tähtsuse tõstmiseks taotles Andrei 1160 sinna uue metropoliidi residentsi loomist, mis oleks tähendanud Vene Õigeusu Kiriku jaotamist kaheks metropooliaks. Konstantinoopoli patriarh aga keeldus sellest. Vastuseks keeldus Andrei Bogoljubski Kiievis vabaks jäänud kohale uue Kiievi metropoliidi ametisse nimetamisest. Vastukäiguna pakkus Bütsantsi keiser Manuel I varjupaika kolmele Andrei poolt pagendatud vennale, sealhulgas tema järglasele Vsevolod Suurpesale.

On arvatud, et Andrei Bogoljubski püüdis vabaneda Bütsantsi mõjust Venes. Muuhulgas kutsus ta Vladimiri pühakodasid ehitama Lääne-Euroopa arhitekte. Tema algatusel seati sisse uued kirikupühad, mida Bütsantsis ei tuntud: Lunastaja püha (1. august) ja Jumalaema kaitsmise püha (1. oktoober).

Aastal 1164 tegi Andrei võiduka sõjaretke bulgaaride vastu.

Andrei isevalitsejalik käitumine teiste Rjurikovitšide ja bojaaride suhtes tõi lõpuks kaasa tema mõrvamise 1174. Vürstivõimu laiendamine ja konflikt väljapaistvate bojaaridega kutsus esile vandenõu, mille tulemusena ta tapeti ööl vastu 29. juunit 1174. Kakskümmend rahulolematut kaaskondlast tungisid tema ruumidesse ja tapsid ta voodis. Vandenõu organiseerisid bojaarid Kutškovitšid. Ainuke, kes vürst Andrei kehast hoolis, oli tema teener kiievlane Kuzmištše, kes sooritas tema keha juures kristlikud kombetalitused.

Jutustus Andrei Jurjevitši tapmisest leidub Ipati kroonikas 1175. aasta all.

Ta maeti Uspenski katedraali Vladimiris. Antropoloog Mihhail Gerassimov on tema kolba järgi loonud skulptuur portree.

Riiklikus Ajaloomuuseumis Moskvas võib näha tema hõbedaga inkrusteeritud sõjakirvest.

Pärast tema surma puhkesid tülid Vladimiri, Rostovi ja Suzdali bojaaride ja elanike vahel, kes propageerisid erinevaid järglasekandidaate. Aastal 1176 pani end maksma Suzdali linn, kes oli valitsejana aktsepteerinud Vsevolod Suurpesa. Viimane sai ka suurvürstiks.

Pühak

Umbes 1751. aastal kanoniseeris Vene Õigeusu Kirik ta õilisusulise vürstina. Tema mälestuspäev on 4. juuli (Gregoriuse kalendri järgi 17. juuli).

Abielu ja lapsed

Esimese abielu kohta pole üksikasju teada.

Aastal 1148 abiellus ta bojaar Stepan Ivanovitš Kutška tütre Ulita Stepanovnaga.

Nende lapsed olid:

Izjaslav Andrejevitš (hukkus 1165 bulgaaride juures)
Mstislav Andrejevitš (-1173)
Juri Andrejevitš (Juri Bogoljubski; Gruusia kuninganna Tamari esimene abikaasa aastatel 1185–1189)

Välislingid

Kogumik eri allikatest pärit tekste Andrei Bogoljubski kohta (vene keeles)
Sissekanne Encylopaedia Britannicas (inglise keeles)
Andrei Bogoljubski elukäik (inglise keeles)
Andreist ja tema Bogoljubovo residentsist Vladimir-Suzdali muuseumi kodulehel (inglise keeles)
Andrei Bogoljubski perekond ja sugupuu (inglise keeles)